Küllap on viimased poolteist kuud kujutanud endast paljudele meist omalaadset ukraina keele kiirkursust – sõjauudiseid lugedes ja neid jagades, postitusi kirjutades, põgenikega suheldes, muulgi moel. Oleme pidanud Ukraina isiku- ja kohanimesid kirjutades ja hääldades mõndagi uut õppima – aga ka ümber õppima. On märgata, kuidas noorem põlvkond kasutab sageli inglisekeelses maailmas omaks võetud transliteratsioonireegleid, samas kui vanem põlvkond maadleb jätkuvalt vene keele mõjudega, Ukraina nimedega venepärastatud kujul. See on omal moel arusaadav, kõik Ukrainasse puutuv on väga pikka aega meieni jõudnud kellegi kolmanda vahendusel; see ei puuduta üksnes ajalookäsitlust, vaid ka keelekasutust. Mina ei ole erialalt ukraina filoloog, kuid ukraina keelega igapäevaselt kokku puutudes ja Ukraina ajalooga kaua tegelnuna on mul olemas põhilised teadmised selle keele eripärast, sh foneetikast, aga ka latinisatsiooni reeglitest. On üht-teist, mida tasub rõhutada.
Kõigepealt, kuidas ikkagi kirjutada ukraina pärisnimesid (nii isiku- kui kohanimesid) õigesti; kuidas translitereerida kirillitsat kasutavat ukraina keelt eesti keelde? Selleks on olemas Eesti Keele Instituudi koostatud ukraina-eesti tähetabel koos selgitavate näidetega (aga ka eranditega). Antud tabelit (st transliteratsioonireeglistikku) on korduvalt täiendatud ja täpsustatud; viimane parandus viidi sisse käesoleva aasta 1. märtsil, mil ukraina keele g-täht otsustati translitereerida eesti keeles h-täheks. See on põhimõtteline muutus, mis juhindub teiste Lääne rahvaste varasemast traditsioonist ja ÜRO-s 2012.a. kinnitatud reeglistikust. Kes ukraina keelega kokku on puutunud, see teab, et too g/h ongi üks ukraina keele foneetilisi eripärasid, mis kohe kõrva jääb; teisisõnu, kirjutatakse g, kuid hääldatakse h. See erijoon, muide, aitab suurema vaevata ära tunda venelaseks peetava inimese ukraina päritolu, kui ta ka muidu veatut vene keelt kõneleb. Ukraina-eesti tähestikutabel on siin (allalaetav ka pdf-ina): https://www.eki.ee/knab/trkr_ukraina.pdf Viimati peatus Ukraina nimede eestikeelse kirjapildi temaatikal Eesti tuntumaid kohanimede eksperte, mitmete rahvusvaheliste nimeuurijate institutsioonide liige, Eesti Keele Instituudi peakeelekorraldaja, keeleteadlane Peeter Päll 9. märtsi Postimehes, kutsudes üles vabanema lõpuks ometi meilgi kaua juurdunud venepärastest nimekujudest. Tõepoolest, mis põhjus on meil ukraina nimede puhul kasutada vene keele vahendust? Nii nagu meil tuleb lahti saada mõnestki ajaloomüüdist, tuleb puhastada koloniaalpärandist ka keelekasutus. See pole mitte üksnes keeleliselt korrektne, vaid Ukraina ja ukrainlaste suhtes ka lugupidav. Tegelikult lausa elementaarne. Niisiis, kasutagem Ukraina linnade puhul nii kirjas kui kõnes kindlasti järgmisi nimekujusid: Lviv (mitte Lvov) Harkiv (mitte Harkov) Tšernihiv (mitte Tšernigov) Žõtomõr (mitte Žitomir) Rivne (mitte Rovno) Vinnõtsja (mitte Vinnitsa) Mõkolajiv (mitte Nikolajev) Zaporižžja (mitte Zaporožje) Luhansk (mitte Lugansk) Ternopil (mitte Ternopol) Tšernivtsi (mitte Tšernovtsõ) Krõvõi Rih (mitte Krivoi Rog) Bila Tserkva (mitte Belaja Tserkov) Mõrhorod (mitte Mirgorod) Nižõn (mitte Nežin) Kamjanetsk-Podilskõi (mitte Kamenets-Podolski) Borõspil (mitte Borispol) Muidugi ei ole see loetelu ammendav, need on vaid mõned näited tuntumatest kohanimedest, mis praeguse sõja taustal ka meie meediast läbi käinud. Õnneks on Eesti ajakirjandus selles küsimuses üha järjekindlam, eksimusi kohtab aina vähem. Aga Kiiev? Nii nagu paljude teiste maailma suurlinnade nimede (või ka muude toponüümide) puhul, on ka siinkohal teatud harvad erandid mõistlikud ja lubatavad. Me kirjutame endiselt Berliin ja Pariis kahe i-ga ning Rooma kahe o-ga, eestipäraselt, kirjutame Beijingi asemel Peking ja Tōkyō asemel Tokio. Nõnda võime teha erandi ka Kiievile, ehkki viidatud tähetabeli kohaselt tuleks kirjutada Kõjiv (inglise keeles Kyiv). EKI annab Kiievi suhtes järgmist nõu: http://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=473 Vene keelele omaste -ov ja -ev nimelõppude puhul on ukraina keeles õige kirjutada -iv (n. Lviv, Harkiv, Kaniv, Fastiv, Ivankiv), kuid siin tuleb silmas pidada ühte keelereeglit, mis võib eksitada. Nimelt muutub paljude nimede puhul vokaal i käänamisel o-ks. Me ütleme Львів, aga у Львові (Lvovis); või Харків, aga у Харкові (Harkovis); Канів, aga у Каневі (Kanivis). Nimetavas käändes püsib siiski i. Põhja-Ukraina linna Sumõ puhul on olnud näha ka kirjapilti Sumi. See on tuletatud nähtavasti inglise keele vahendusel (Sumy), kuid ei ole õige; korrektne on ikka Sumõ. Viga (või pigem segadus) tuleneb küllap sellest, et ukraina keeles on tervelt neli i-tähte, igaühel nendest kindlad kasutamisreeglid: i, ї, й ja и. Nendest viimane hääldub tegelikult õ-na – ukraina keeles vastav täht (nii nagu vene tähestikus on ы) puudub, seda asendabki и. Tuleb aga silmas pidada, et too ukraina õ on häälikuna märksa kinnisem kui vene või eesti keeles, pigem midagi i ja õ vahepealset. Inglise transliteratsioonis märgitakse seda tähte y-ga, mis mõnikord võibki eksitada (sest oleme harjunud seda tähte ju enamasti i-na hääldama). Kui veel i-del peatuda, siis see tavaline, ühe täpiga i hääldub ka ukraina keeles täpselt samuti kui meil (ning on ka translitereerimisel järelikult i), kuid meile võõras ja isegi naljakas kahe täpiga ї on translitereerimisel tegelikult ji. Tegemist on nii-öelda peenendatud i-ga ja kui lõpuni korrektne olla, tuleks ka riiginimi Ukraina, lähtudes reeglitest, kirjutada Ukrajina. Siiski on siingi lubatud erand, küll aga tuleb XIX sajandi ukraina rahvusluuletaja Lesja Ukrajinka (Леся Українка) kirjutada just nõnda. Siit isikunimede juurde jõudes tasub meenutada, et ka neid on meile aegade jooksul esitatud venestatud kujul, vene nimedena (see käib eeskätt eesnimede ja iseäranis mehenimede kohta). Eesmärk on olnud seesama: lõhkuda ukraina identiteeti, kujutleda ukrainlasi vene rahva lahutamatu osana. Ometi on tegemist ukraina eesnimedega, mitte mingite „ukrainapärastatud“ vene nimedega (sest ka viimast seisukohta on olnud kohata nende seas, kes sunnivad end näiteks suu- ja harjumuspärase Vladimiri asemel ütlema Volodõmõr). Siinkohal valik mehenimesid sellisel kujul, nagu neid tuleb kirjutada ja hääldada: Volodõmõr (mitte Vladimir) Oleksandr (mitte Aleksandr) Mõhhailo (mitte Mihhail) Mõkola (mitte Nikolai) Dmõtro (mitte Dmitri) Vassõl (mitte Vassili) Ihor (mitte Igor) Oleh (mitte Oleg) Jevhen (mitte Jevgeni) Bohdan (mitte Bogdan) Petro (mitte Pjotr) Pavlo (mitte Pavel) Andri (mitte Andrei) Oleksi (mitte Aleksei) Serhi (mitte Sergei) Viimase kolme nime puhul on rõhk viimasel silbil. Mõnikord on neid nimesid kirjutatud ka kahe i-ga (n Andrii) ja see olekski reeglipärane, kuid EKI tähetabel sätestab siin erandi. Ukraina naisenimede puhul kehtivad samad reeglid – näiteks on õige nimekuju ja hääldus Tetjana (mitte Tatjana) ja Vira (mitte Vera); samuti on ukrainlastel mitmeid naisenimesid, mis erinevad tunduvalt n-ö vene vastetest: Olena (vene Jelena), Oksana (vene Ksenia), Jarõna (vene Irina). Viimasel ajal on kerkinud päevakorda Ukraina presidendi nime õigekiri. Kui eesnime puhul enam ei eksita, see on Volodõmõr (hääldades on rõhk esimesel õ-l), siis perekonnanime puhul kohtab nii Zelenski kui Zelenskõi nimekuju (aga esindatud on ka Zelensky ja Zelenskyi). Jättes kõrvale y, mida meie transliteratsioonireeglid ukraina keele puhul ette ei näe, on korrektne kirjutada nüüd ja edaspidi Zelenskõi (ukraina keeles Зеле́нський). See ei kehti ainult presidendi perekonnanime, vaid kõikide -ий lõpuliste ukraina nimede puhul; niisiis Hmelnõtskõi (mitte Hmelnitski) ja Hruševskõi (mitte Hruševski ega Gruševski). Hääldusega on ilmselt keerulisem, vaevalt et ma hakkame neid nimesid püüdlikult -õi lõpulistena hääldama, vähemasti eestikeelses kontekstis. Aga kirjapildis tasub olla korrektne. Kes valdab hästi vene keelt ja püüab selle foneetikareegleid rakendada ka ukraina keele peal, võib teha mitu tõsist viga. Üks, nagu juba öeldud, on too „kurikuulus“ g (г), mida ukrainlased hääldavad alati h-na (tõsi, ukraina keeles on olemas ka teine, n-ö tagavara-g, mille tunneb ära ülakonksukese järgi (ґ), kuid seda kasutatakse erandjuhtudel, vaid teatud sõnade puhul). Niisiis hääldub багато (ukr.k palju) kui "bahato", vene keelt kodukeelena kõnelev ukrainlane hääldab niisamuti ka много – "mnoho". Teine on täht и, mis ei hääldu i, vaid kinnisevõitu õ-na. Ning kolmas on kõige tavalisem o-täht. Kes vene keelt tunneb, see teab, et väga sageli moondub see täht hääldamisel a-ks (n. конечно, окно, кровать jpt). Ukraina keeles see nii ei ole, o on alati o, ja selle „väänamine“ a-ks venelaste juures on miski, mille üle ukrainlased varjamatult nalja teevad – seda a-d oma kirjutistes, sh sotsiaalmeedia postitustes eriliselt ja pilkavalt rõhutades, sageli suurtähte kasutades. Isegi oma riigi nime – Россия – ei oska venelased korrektselt hääldada, irvitavad nad, ja see on andnud alust paljudeks pilkenimedeks, millega Venemaad nimetatakse. Kuid see selleks. Need on sellised nüansid, mis meile on ehk arusaamatud, aga ukrainlastega suheldes ja ukraina keelt tundma õppides tasub neid siiski teada. On veel üks ukraina keele eripära, mis ehk nendele, kes püüavad kuulata ukrainakeelset juttu erinevates online-kanalites, kõrvu jäänud. See on isiku- või kohanime käändumine isikliku pöördumise korral. Näiteks „härra president“ konstateeringuna on пан Президент, kuid isikliku pöördumisena riigipea poole: пане Президенте! Lõppu lisandub e (see, milline täht lisandub, sõltub juba nimest. Kõik tunnevad Ruslan Trochynskyit (ta eelistab just sellist nimekuju) ja meie muusikasõbrad pöörduvad tema poole „Ruslan“, kuid ukrainlased Руслане. Niisamuti saab Virast isiklikus suhtluses Віро ja Andrist Андрію. Niisamuti on sünnimaa Ukrainaga, mille poole ukrainlased pöörduvad väga sageli isikustatud kujul, otsekui kahekõnet pidades: Україно. Nii pöördub enda kodumaa poole ka Tarass Petrõnenko oma kuulsas 1980. aastatel kirjutatud isamaalises laulus, mida on mõnikord peetud Ukraina mitteametlikuks hümniks: https://www.youtube.com/watch?v=Yv9W-IM83bY Niisiis ei ole seesugust nimekuju – Ukraino – kohates tegu trükiveaga. Ja lõpetuseks: Слава Україні. See meilgi Eestis õigusega levinud tervitus, au andmine Ukrainale, mille päritolu ulatub enam kui sajandi taha, on liiga tähtis selleks, et seda vigaselt öelda. Kui me soovime Ukrainale au anda, siis tuleb seda öelda nii: „Slava Ukraini!“ Lõpus on i, mitte e, õ ega mõni muu täht. Jah, vene keeles ütleksime „Slava Ukraine!“, e-ga lõpus, kuid miks peaksime seda vene keeles tegema? „Slava Ukrainõ“ (Слава України) tähendaks jällegi „Ukraina au“, mitte „Au Ukrainale!“ Ning küllap teavad nüüdseks juba kõik eestlastest Ukraina-sõbrad, et sellele tervitusele tuleb alati vastata: „Героям слава!“ – kuid tingimata h-ga (herojam), mitte g-ga. Ehk siis: Glory to heroes! Comments are closed.
|
Arhiiv |