Kellena määratlevad ukrainlased end täna, sõjakevadel 2022? Kuidas on muutunud ukrainlaste keelekasutus ja suhtumine ukraina keelde? Kes on oma, kes võõras; kes sõber, kes vaenlane? Milline on käimasoleva sõja tähendus? Millisena nähakse oma lähiajalugu, millisena tulevikku? Tänavu märtsis-aprillis Ukrainas läbi viidud viis temaatilist sotsioloogilist uuringut annavad nendele küsimustele vastused ning markeerivad mitmeid põhimõttelisi muutusi ukrainlaste enesepildis.
1989. aasta suvi Lääne-Ukrainas oli kuum ja kuiv. Pärnu-suurune, pika ja värviküllase minevikuga Dubno linn ajaloolises Volõõnias oli saatuse tahtel koduks kahele eesti poisile, virulasele ja võrulasele, kes ajateenistuse kõrvalt jälgisid kodust saadetud kirjade ning ajalehtede abil hinge kinni pidades sündmusi kodumaal.
Küllap on viimased poolteist kuud kujutanud endast paljudele meist omalaadset ukraina keele kiirkursust – sõjauudiseid lugedes ja neid jagades, postitusi kirjutades, põgenikega suheldes, muulgi moel. Oleme pidanud Ukraina isiku- ja kohanimesid kirjutades ja hääldades mõndagi uut õppima – aga ka ümber õppima. On märgata, kuidas noorem põlvkond kasutab sageli inglisekeelses maailmas omaks võetud transliteratsioonireegleid, samas kui vanem põlvkond maadleb jätkuvalt vene keele mõjudega, Ukraina nimedega venepärastatud kujul. See on omal moel arusaadav, kõik Ukrainasse puutuv on väga pikka aega meieni jõudnud kellegi kolmanda vahendusel; see ei puuduta üksnes ajalookäsitlust, vaid ka keelekasutust.
Küllap on paljud eestlased, eriti vanem põlvkond, kuulnud ukrainlaste kohta kasutatavat negatiivse värvinguga sildistust „banderalased“. Võimalik, et me isegi oleme seda rohkem või vähem teadlikult kasutanud. Tänase Venemaa ametlikus propagandas on sel mõistel oma kindel koht – banderalane (бандеровцы) võrdub fašisti ja natsiga. Aga mitte ainult tänases, see sõimusõna on saatnud ukrainlasi (või suurt osa sellest) üle 70 aasta, esinedes nii ametlikes kui mitteametlikes kanalites, ajalookirjutustes ja erakäibes läbi Nõukogude aja. Seega tasub uurida nii selle sõna päritolu kui sisu.
See elav huvi ja vastukaja, mis mu Ukraina-teemalistele kirjutistele osaks on saanud, on ühtaegu nii rõõmustav kui ootamatu. Samas on palutud viiteid allikatele ning soovitusi lisalugemiseks. Tõepoolest, need mu postitused ei ole mõeldud akadeemiliste tekstidena, ajakirjanduslike artiklite või esseedena. Selleks vajaksid nad märksa suuremat detailsust ja tõsisemat toimetamist, samuti allikaviiteid. Need kirjatükid on sündinud sõjaaja oludes, pakilisest vajadusest aidata neil, kel Ukraina-kogemus puudub, saada paremat ettekujutust, mis on õigupoolest Ukraina. Rahulikumate aegade saabudes on võimalik ja tulebki minna süvitsi.
Aeg-ajalt võib ikka ja jälle lugeda-kuulda mõttekäike, mida võiks kokku võtta umbes nii: „Loomulikult on praegune sõda kohutav, süütud inimesed hukkuvad, sellele ei saa olla õigustust, aga samas – Venemaast tuleb ka mingis mõttes aru saada. Venemaal on ajalooline õigus pidada Ukrainat enda omaks, sest Vene riiklus sai alguse Ukrainast. Vene hinges on Ukrainal eriline koht.“ Taas võetakse varrukast välja väljendid nagu „tuhandeaastane Venemaa“, „Kiiev kui Vene linnade ema“, „õigeusu häll“. Ja nii edasi.
Väga levinud on ettekujutus Ukrainast kui lõhenenud riigist – euroopalikust Lääne- ja venestunud, venemeelsest Ida-Ukrainast; ka Eesti meedia on seda narratiivi omajagu võimendanud. Oma tõetera selles ettekujutuses on, seda ei saa eirata, kuid pilt on võrratult mitmekesisem ja komplitseeritum. Ukraina ei jagune ainult Lääneks ja Idaks, venekeelsus ei tähenda automaatselt venemeelsust. Et selle müüdi tekkeloost paremini aru saada, tuleb esmalt orienteeruda Ukraina ajaloolises geograafias ning teiseks, mõista Ukraina keelelist eripära, sh vene keele ajaloolist seisundit ukrainlaste seas.
Üks levinumaid argimütoloogia motiive seoses Ukrainaga on ettekujutus tänasest Ukrainast kui verinoorest, NSV Liidu lagunemise tagajärjel 1991. aastal tekkinud riigist, mille iseseisev poliitiline ajalugu algabki alles 24. augustiga 1991. On kõneldud Ukrainast kui „kogemata“ maailmakaardile ilmunud riigist, millel puudub igasugune varasem riikluse traditsioon ja mille legitiimsus on seetõttu kaheldav. Vähe pole neid, kelle meelest Ukraina võlgnebki oma „süllekukkunud“ iseseisvuse „XX sajandi suurimale geopoliitilisele katastroofile“, on seesugusena kunstlik moodustis, mis püsib üksnes geopoliitilisel jõudude tasakaalul.
Kremli propagandamasina üks lemmikteese on, et kuni XX sajandini mitte mingisugust Ukrainat ei eksisteerinud. Et Ukraina – see on Lääne eriteenistuste operatsiooni tulemus (üsna levinud on, muide, seisukoht, et Ukraina identiteet konstrueeriti I maailmasõja ajal Austria-Ungari kindralstaabis). Hiljuti saime Putini kõnest teada, et Ukraina olevat mõelnud välja Lenin ja teinud sellega muidugi andestamatu vea, lõigates püha Venemaa küljest ära olulise tüki; Putin nimetas seda riiki ja rahvast varjamatu sarkasmiga koguni Vladimir Iljitš Lenini nimeliseks Ukrainaks (vanem põlvkond mõistab seesuguse epiteedi tähendust). Aga see selleks.
Peatudes veelkord tollel vennasrahva-kontseptsioonil ei saa mööda olmetasandist. Üks asi on ukrainlaste kui rahvuse allasurumine riiklikul tasandil – poliitika, mida järjekindlalt viljelesid nii tsaari-Venemaa kui NSV Liit –, teine asi on n-ö rohujuuretasand: ukrainlaste ja venelaste omavahelised suhted.
|
Arhiiv |