Minust
Paljudel meist on oma isiklik Ukraina-kogemus, oma ainulaadne side selle maa ja rahvaga – see, mida võiks tuntud raamatusarjalt pealkirja laenates nimetada „Minu Ukrainaks“. Nii ka minul.
Mu esimesed tõsisemad kokkupuuted Ukraina ajalooga (jättes kõrvale armeeteenistuse Lääne-Ukrainas Dubno linnas aastail 1988-1990) ulatuvad 30 aasta taha, mil alustasin ajalooõpinguid Tartu ülikoolis. Ukraina ajalugu oligi ülikooli ajal mu peamine huvi ja uurimissuund, neil teemadel koostasin ka mitu kursusetööd. Hiljem olen Ukraina-temaatikaga jätkanud, ehkki mitte järjepidevalt. Põhitöö õpetajana (1996-2017 töötasin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Haljala koolis, 2019. aastast Võsu koolis) on nõudnud oma. Nende 30 aasta sisse mahub perioode, mil Ukraina oli vajunud mõneks ajaks silmapiiri taha – nagu ka hetki, mil, vastupidi, elasin kogu oma hinge ja südamega Ukrainas. Nagu näiteks dramaatilisel 2014. aastal.
Oma siinsetes kirjutistes toetun Ukraina ajaloo olulisimatele allikatele ja autoritele, nii üldkäsitlustele kui monograafiatele. Õnneks ei ole esinduslikust materjalist muudust – Ukraina ajaloolased ja Ukraina riik on viimase 20-25 aasta jooksul muljetavaldavalt panustanud, et teha oma ajalugu kättesaadavaks kõikidele huvilistele. Erinevad e-arhiivid ja e-raamatukogud, kõikvõimalikku digitaalset allikmaterjali (sh pdf- formaadis allalaaditavate raamatute-ajakirjade näol) koondavad veebiväravad - see on midagi sellist, millest Eestil oleks palju õppida. Tõsi, kogu see aukartustäratav materjal on valdavalt ukraina, vähem vene, inglise ja saksa keeles. Sellega peab iga Ukraina ajaloo huviline arvestama. Siiski leidub ka Lääne keeltes representatiivset kirjandust, mida julgesti soovitada. Eesti keeles seni kahjuks mitte. 2018. aastal tõlkena ilmunud Soome ajaloolase Johannes Remy „Ukraina ajalugu“ on küll tänuväärne katse esitada sootuks teistsugune, rohkem Ukraina-keskne ja vähem impeeriumimeelne narratiiv, kuid paljudele küsimustele jäävad selles raamatus vastused siiski leidmata.
Nii olengi aastate jooksul loonud omale tõtt-öelda hirmuäratavalt mahuka allikabaasi, andes endale aru, et mul pole lootustki seda kõike eluajal läbi töötada. Küll aga võin soovitada spetsiifilist kirjandust igaühele, keda köidab Ukraina ajalugu tervikuna või ka selle kitsamad teemad. Plaanin lähiajal koostada esmase nimestiku olulisematest allikatest, mida igale Ukraina-huvilisele alustuseks soovitada. Ja muidugi mõista loodan südamest, et siiras huvi Ukraina – meile tegelikult väga lähedase ja mõistetava maa – ajaloo, keele ja kultuuri vastu üha kasvab.
Ja veel: arusaadavalt ei ole siinsed postitused mõeldud akadeemiliste tekstidena, ajakirjanduslike artiklite või esseedena. Selleks vajaksid nad märksa suuremat detailsust ja tõsisemat toimetamist, samuti allikaviiteid. Need kirjatükid, nagu ka see improvisatoorne blogi, on sündinud sõjaaja oludes, pakilisest vajadusest aidata neil, kel Ukraina-kogemus puudub, saada paremat ettekujutust, mis on õigupoolest Ukraina. Rahulikumate aegade saabudes on võimalik ja tulebki minna süvitsi. Praegu olen õnnelik, kui olen suutnud natukenegi aidata leida sellele imetlusväärsele rahvale juurde uusi sõpru.
Egon Mets
Mu esimesed tõsisemad kokkupuuted Ukraina ajalooga (jättes kõrvale armeeteenistuse Lääne-Ukrainas Dubno linnas aastail 1988-1990) ulatuvad 30 aasta taha, mil alustasin ajalooõpinguid Tartu ülikoolis. Ukraina ajalugu oligi ülikooli ajal mu peamine huvi ja uurimissuund, neil teemadel koostasin ka mitu kursusetööd. Hiljem olen Ukraina-temaatikaga jätkanud, ehkki mitte järjepidevalt. Põhitöö õpetajana (1996-2017 töötasin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Haljala koolis, 2019. aastast Võsu koolis) on nõudnud oma. Nende 30 aasta sisse mahub perioode, mil Ukraina oli vajunud mõneks ajaks silmapiiri taha – nagu ka hetki, mil, vastupidi, elasin kogu oma hinge ja südamega Ukrainas. Nagu näiteks dramaatilisel 2014. aastal.
Oma siinsetes kirjutistes toetun Ukraina ajaloo olulisimatele allikatele ja autoritele, nii üldkäsitlustele kui monograafiatele. Õnneks ei ole esinduslikust materjalist muudust – Ukraina ajaloolased ja Ukraina riik on viimase 20-25 aasta jooksul muljetavaldavalt panustanud, et teha oma ajalugu kättesaadavaks kõikidele huvilistele. Erinevad e-arhiivid ja e-raamatukogud, kõikvõimalikku digitaalset allikmaterjali (sh pdf- formaadis allalaaditavate raamatute-ajakirjade näol) koondavad veebiväravad - see on midagi sellist, millest Eestil oleks palju õppida. Tõsi, kogu see aukartustäratav materjal on valdavalt ukraina, vähem vene, inglise ja saksa keeles. Sellega peab iga Ukraina ajaloo huviline arvestama. Siiski leidub ka Lääne keeltes representatiivset kirjandust, mida julgesti soovitada. Eesti keeles seni kahjuks mitte. 2018. aastal tõlkena ilmunud Soome ajaloolase Johannes Remy „Ukraina ajalugu“ on küll tänuväärne katse esitada sootuks teistsugune, rohkem Ukraina-keskne ja vähem impeeriumimeelne narratiiv, kuid paljudele küsimustele jäävad selles raamatus vastused siiski leidmata.
Nii olengi aastate jooksul loonud omale tõtt-öelda hirmuäratavalt mahuka allikabaasi, andes endale aru, et mul pole lootustki seda kõike eluajal läbi töötada. Küll aga võin soovitada spetsiifilist kirjandust igaühele, keda köidab Ukraina ajalugu tervikuna või ka selle kitsamad teemad. Plaanin lähiajal koostada esmase nimestiku olulisematest allikatest, mida igale Ukraina-huvilisele alustuseks soovitada. Ja muidugi mõista loodan südamest, et siiras huvi Ukraina – meile tegelikult väga lähedase ja mõistetava maa – ajaloo, keele ja kultuuri vastu üha kasvab.
Ja veel: arusaadavalt ei ole siinsed postitused mõeldud akadeemiliste tekstidena, ajakirjanduslike artiklite või esseedena. Selleks vajaksid nad märksa suuremat detailsust ja tõsisemat toimetamist, samuti allikaviiteid. Need kirjatükid, nagu ka see improvisatoorne blogi, on sündinud sõjaaja oludes, pakilisest vajadusest aidata neil, kel Ukraina-kogemus puudub, saada paremat ettekujutust, mis on õigupoolest Ukraina. Rahulikumate aegade saabudes on võimalik ja tulebki minna süvitsi. Praegu olen õnnelik, kui olen suutnud natukenegi aidata leida sellele imetlusväärsele rahvale juurde uusi sõpru.
Egon Mets