Peatudes veelkord tollel vennasrahva-kontseptsioonil ei saa mööda olmetasandist. Üks asi on ukrainlaste kui rahvuse allasurumine riiklikul tasandil – poliitika, mida järjekindlalt viljelesid nii tsaari-Venemaa kui NSV Liit –, teine asi on n-ö rohujuuretasand: ukrainlaste ja venelaste omavahelised suhted. Minu põlvkonna mehed, kel on seljataga ajateenistus Nõukogude armees, on hästi tuttavad sellega, kuidas toona suhtuti kõikidesse mittevene rahvustesse ning milliste, rohkem või vähem alandavate hüüdnimedega eri rahvusi sildistati. Venelastel oli oma mõnitusnimi nii ukrainlaste kui valgevenelaste, moldaavlaste kui grusiinide, tšetšeenide kui kasahhide kohta. Eestlaste-lätlaste-leedukate kohta muidugi ka – meie olime fašistid, kes kirjutasid „saksa tähtedega“. Ometi valitses meie suhtes teatud respekt – fašistid küll, aga ikkagi eurooplased. Haritud ja pestud. Valged inimesed. Hoopis kurvem lugu oli Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvastega, kellesse suhtuti varjamatu rassismiga. Ning see kontseptuaalne rassism ei ole Vene ühiskonnast kuhugi kadunud. Kus asusid sellel skaalal ukrainlased? Pisut kõrgemal kui kõik need tumedamat verd rahvad, keda hüüti ühtviisi „tšurkadeks“, kuid see ei tähenda, et ukrainlast venelasega võrdseks peeti. Ukrainlaste kohta kehtis ja kehtib Venemaal seniajani pilkenimi „hoholl“ (хохо́л) ning seda pruugiti ohtralt. Ukrainlane, kes kõneles ukraina keelt, oli venelase, eriti linnavenelase jaoks täisverd maakas, seega automaatselt alaarenenud. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ukrainlasi tollalgi päris täisväärtuslikuks rahvuseks peetud; nad olid mingid poolvenelased, kes ei olnud suutelised omandama korralikku vene keelt ning kõnelesid oma totakas murdes. Mäletan, et Dubno linnas Lääne-Ukrainas, kus mina teenisin, oli meil väeosas paar kohalikku ukraina poissi, seejuures täiesti mitte-venepäraste nimedega. Ja mäletan, kuidas neid ainuüksi nende veidrate nimede pärast noriti. Norijateks olid ka keskaasialased, kes sellega fookuse endi pealt ära said. Ning samas ma ei mäleta, et ukrainlastel oleks venelaste kohta mingi sama vängusega väljend käibel olnud. Selle sain teada väljaspool väeosa ja pisut hiljem. Mina, kes toona veel sellist rahvuste klassifikatsiooni ei tundnud ega mõistnud, ei saanud aru, milles ukrainlased süüdi on. Miks neid pilgatakse. Aga tõsi on, et mitte mingisugusest vendlusest, vennalikest suhetest venelaste ega ukrainlaste suhtes rääkida ei saanud. Parimal juhul olid need viisakad (näiteks ohvitserid ei saanud omale siiski sellist labast ja alandavat sõnavara lubada). Mul ei ole kokkupuuteid Vene armeega enam üle 30 aasta. Ma ei tea, kui palju teenib ukraina juurtega sõdureid seal täna. Aga ma kardan, et ksenofoobiat ei ole sugugi vähemaks jäänud; selle juured Vene ühiskonnas ulatuvad sügavale. Ja mis kõige kurvem – palju sellest on üle võetud ka meil Eestis. Ikka kohtan endavanuste, mõnikord ka nooremate meeste suust väljendeid, mida viimati kohtasin tookord. Tihti ei ole need sõnad mõeldud otsese vaenu väljendusena, isegi pilkena mitte, kuid kõlavad…väga lõikavalt. Kui kohtan tänapäevases venekeelses meediaruumis vaenulikku ja pilkavat retoorikat ukrainlaste suhtes, siis olen esiteks püüdnud leida selles erinevaid emotsioone, ja teiseks, aru saada, mis on seesuguse suhtumise põhjus. Aga mind on aidanud ukrainlased ise õigele teele. Lugedes nende selgitusi ja kõrvutades seda kõike Ukraina ja Venemaa vägivaldselt põimunud ajalooga, arvan ma end mõistvat, mis häirib ukrainlaste puhul vene hinge. See on segu kadedusest ja võõristusest. Venelane saab aru, et vaatamata esmapilgul näivale sarnasusele, teatud keelelistele ja kultuurilistele ühisjoontele (sest neid siiski on) ei ole ukrainlane venelane. Ei ole samasugune kui tema, ei jaga temaga samu väärtusi. Ei ole ega taha olla osa ei isevalitsuslikust impeeriumist ega Русский мир’ist. Ukrainlased ise on seletanud seda orja kadedusega vaba inimese suhtes. Vene rahvas on orjamentaliteediga, pimedale käsutäitmisele orienteeritud ja sellisena tulevikuta rahvas. Kuskil sügaval sisimas tajuvad ja mõistavad nad ise seda – ja see täidab neid raevuga nende, teistsuguste vastu, kelle mõtteid ja tegusid juhib vaba inimese vaim. Ori mõistab, et ta on orjana sündinud ja orjusesse määratud, ning see, kes on suutnud säilitada sisemise vabaduse – või vähemalt vabadusetungi –, peegeldab talle kõige valusamal viisil tema lootusetust. See tekitab frustratsiooni, mis väljendub vihkamisena. Võrreldes Ukraina ja Venemaa viimase 20 aasta arenguid leiame sellele käsitlusele vaid kinnitust. Ukrainlased on vähemalt kahel korral astunud välja vihatud valitseja vastu ja kukutanud selle. Oranž revolutsioon 2004-2005 ning Väärikuse revolutsioon 2013-2014 demonstreerisid kõige kujukamalt ukrainlaste suurimat väärtust: vabadusejanu. Tsaar ei ole ukrainlaste jaoks. Ukraina rahvas talub oma valitsejate võimutsemist ainult teatud piirini; kui see piir ületatakse, ei pelga ukrainlane oma elu ja tervisega riskides tulla tänavale. Muidugi on selles kõiges omajagu hirmutavat anarhiat ja seda tunnistavad ukrainlased ka ise – neil ei õnnestu alati kõige paremini ühendada kahte asja: vabadusejanu ja riigiehitamist. Riik tähendab paratamatult reegleid ja piiranguid – need on aga ukraina hingele raskesti talutavad. Mõõtmatus stepiavaruses sündinud ja kinnistunud vaba kasaka vaim, ainult iseenda peremeheks olemise joovastus – see on teinud ja teeb tänaseni keeruliseks leppimise kellegi teise võimuga. Olgu selleks või omaenda valitud president. Vene rahval sellega probleemi ei ole. Kandku isevalitseja tsaari, peasekretäri või presidendi tiitlit, tema piiramatu võim ei kuulu vaidlustamisele (dissidente on muidugi mõista igas ühiskonnas, aga Vene ühiskonnas on neid alati olnud marginaalne vähemus). Siin lähevadki ukrainlaste ja venelaste teed lootusetult lahku. Riik koos kaasneva atribuutikaga, sealhulgas repressiivaparaadiga, on venelasele väärtus omaette. Riik on ülistamist, laulude loomist väärt. Ukrainlasele on oma riik võimalus elada vaba rahvana vabal maal, vaba inimesena vabas ühiskonnas. Ka oma keeles kasutab ukrainlane kaunis vähe mõistet riik (держава), hoopis rohkem kõneleb ta maast (країна). Kuid tuleme veel korraks tagasi Putini ajaloonarratiivi juurde. Mingit akadeemilist arutelu see muidugi ei vääri, viitamist ilmselgetele loogikavigadele siiski. Kui ukrainlasi eraldi rahvusena ei ole olemas ja ukrainlased on osa vene rahvast (see on Putini kinnisidee), siis ründas Putin ju 24. veebruari hommikul omaenda rahvast, oma inimesi. Või kui ukrainlased on venelastele vennasrahvas, siis tapab Putin ju praegu omaenda vendi ja nende lapsi. Kas te leiate siin loogikat? Mina mitte. Tõenäolisem on siiski, et Putin ei pea ukrainlasi venelasteks, vastupidi – ta võõristab ja vihkab neid kogu hingest. Tal on ükskõik sellest rahvast, kes kangelaslikult oma kodumaad kaitseb. Teda jätavad külmaks raketirünnakutes hukkuvad lapsed. Tal on vaja maad, Ukrainat. Kuid mitte Ukrainana, vaid taastatava impeeriumi osana. Kardetavasti on ta selle obsessiooni ajel valmis minema kaugele. Kaheksa aastat tagasi, märtsis 2014, kui revolutsioon Kiievis oli võitnud, kuid Krimm kaotatud ning sõjategevus Donbassis alles hoogu kogus, kirjutas Nižõnist pärit noor ukraina neiu Anastasia Dmõtruk luuleread, mis said legendiks. Ta kirjutas need vene keeles, pöördumisena vene rahva poole. Te võite neid (vene keeles, tõsi küll) kuulata siinsamas, 19. märtsil 2014 salvestatud videos: https://www.youtube.com/watch?v=Qv97YeC563Y Need sõnad ütlevad kõik. „Никогда мы не будем братьями ни по родине, ни по матери. Духа нет у вас быть свободными -- нам не стать с вами даже сводными.“ Comments are closed.
|
Arhiiv |