Kellena määratlevad ukrainlased end täna, sõjakevadel 2022? Kuidas on muutunud ukrainlaste keelekasutus ja suhtumine ukraina keelde? Kes on oma, kes võõras; kes sõber, kes vaenlane? Milline on käimasoleva sõja tähendus? Millisena nähakse oma lähiajalugu, millisena tulevikku? Tänavu märtsis-aprillis Ukrainas läbi viidud viis temaatilist sotsioloogilist uuringut annavad nendele küsimustele vastused ning markeerivad mitmeid põhimõttelisi muutusi ukrainlaste enesepildis. Alljärgnev on kokkuvõte uuringutulemustest koos illustreerivate arvandmetega (protsentides); viimaste kõnekus avaldub iseäranis võrdluses mõne aja tagustega. Rahvuslik ja kodanikuidentiteet Ukrainlastena määratleb end uuringu põhjal 92 % vastanutest ning see protsent on aasta-aastalt kasvanud – näiteks 2014. aastal pidas end ukrainlasteks 83 %. Seevastu end venelaste määratlevate inimeste arv Ukrainas väheneb järjekindlalt – 2014 oli neid 15 %, nüüd kõigest 5 %. See trend ongi kõige huvitavam ja märkimisväärsem: üha enam inimesi, sõltumata etnilisest päritolust ja emakeelest samastab end ukraina rahvusega. Ning sedamööda soovib üha vähem etnilisi Ukraina venelasi, olles oma riigi patrioodid ning jagamata mingilgi määral vastutust käimasoleva sõja eest, samastada end rahvuskaaslastega teisel pool piiri. Olla ukrainlane on põhimõtteline küsimus, selge tulevikuvalik ning üha enam auasi. Kui uuringus anti vastanutele enesemääratluseks valida nelja variandi vahel – kas tuntakse end esmajoones 1) Ukraina kodanikuna, 2) eurooplasena, 3) oma regiooni elanikuna, 4) Nõukogude inimesena –, siis prevaleeris absoluutsel määral (98 %) Ukraina kodanikuks olemine. Esmajoones samastutakse oma riigiga ning see protsent, ehkki mõnevõrra kõrgem, korreleerub kenasti rahvusliku enesemääratlusega (aga näitab, et Ukraina riik on väärtus ka vähemusrahvuste esindajaile). Tähelepanuväärseks teeb selle kõrge protsendi tõsiasi, et veel augustis 2021, Ukraina iseseisvuse 30. aastapäeval, määratles end eeskätt Ukraina kodanikena vaid 75 % elanikest (selle kõrval andis tooni ennekõike oma regiooni elanikuks olemine). Huvitav on nii-öelda Euroopa-dimensiooni kasv ukraina identiteedis. Teadlikult määratleb end eurooplastena täna 57 % (augustis 2021 oli see protsent kõigest 27). Seda ei tule muidugi mõista nii, et üle 40 % ukrainlastest ei pea end eurooplasteks; lihtsalt see mõõde nende enesetunnetuses ei ole (täna veel) sedavõrd tähtis kui Ukraina kodanikuks või oma paikkonna elanikuks olemine. Huvitav on seejuures, et Euroopa-dimensiooni puhul ei ole erilist vahet Lääne-, Kesk-, Ida- ja Lõuna-Ukraina vahel (sest uuringus eristatakse tulemusi nende nelja makroregiooni põhiselt, nagu tavaliselt); Lõuna-Ukrainas, mis ajalooliselt samuti valdavalt venekeelne, on Euroopa-meelsus isegi pisut suurem kui Ida-Ukrainas. Ja et aus olla, tuleb märkida, et 7 % vastanutest määratleb end täna, kevadel 2022, endiselt Nõukogude inimestena. Nagu arvata, on nende inimeste osakaal suurem Ida-Ukraina vanema põlvkonna seas. Kui vastanutel paluti kirjeldada oma valdavat emotsiooni seonduvalt oma kodumaaga, Ukrainaga, siis 80 % puhul oli selleks uhkusetunne. Veel augustis 2021 tundis oma riigi üle uhkust vaid 34 %. Samas 32 % vastanutest tunneb kurbust (see ei välista samaaegset uhkusetunnet), mis on praeguse koletu sõja ja hävingu taustal kõigiti mõistetav. On enam kui põhjendatud tunda uhkust Ukraina relvajõudude, aga ka kodanikkkonna erakordse vapruse, eneseohverduse ja rahvusliku ühtsuse üle, nagu ka kurbust ja kaotusvalu mõeldes Mariupolile, Butšale, Irpinile. Küllap käivad enamikul ukrainlastest täna paljud vastakad tunded käsikäes, ja vastavalt sõjauudistele vaheldub üks domineeriv tundepuhang teisega. Nii tunnistas 20 % vastanutest (valdavalt nooremad inimesed) rõõmu Ukraina üle, 16 % (põhiliselt Ida-Ukrainas) hirmu ja 11 % raevu. 89 % ukrainlastest peab toimuvat sõda Venemaa korraldatud genotsiidiks ukraina rahva vastu. 76 % nõuab Z-märgi ja 74 % Georgi lindi keelustamist. 80 % vastanutest on ühel või teisel moel panustanud käimasolevas sõjas oma kodumaa heaks; seejuures 45 % on teinud rahalisi annetusi, 35 % on panustanud vabatahtlikena. Ukraina relvajõude usaldatakse ja hinnatakse väga kõrgelt (toetus 96 %), Ukraina võidus ei kahelda (võitu usub 95 %). Seejuures leiab 77 % vastanutest, et praeguses sõjas kaitsevad ukrainlased mitte üksnes omaenda, vaid ka Euroopa vabadust. See tähendab vastutust terve maailmajao tuleviku eest. 80 % ukrainlastest leiab, et asjad nende riigis – jättes kõrvale sõja – arenevad õiges suunas; et Ukraina on õigel teel. 10 % ei nõustu sellega ja ülejäänud 10 % ei oska hinnangut anda. See oli suuresti n-ö tunnetuslik küsimus, mille puhul ei olnud täpsustatud, kas peetakse silmas sotsiaal-majanduslikku arengut, sisepoliitilisi protsesse või Ukraina rahvusvahelist positsiooni. Aga teades ukrainlaste ajalooliselt tugevat (ja ajaloost tingitud) umbusku riigi, igasuguse riigivõimu ja institutsioonide suhtes, tuleb säärast hinnangut pidada väga lootustandvaks. Riiki kritiseeritakse ühe või teise asja pärast, sageli õigusega, ent samas usutakse, et kõigest hoolimata liigub Ukraina õiges suunas. See on peamine. Keeleküsimus Ukraina keelt peab oma emakeeleks 76 % vastanutest. See protsent on viimase 10 aastaga oluliselt kasvanud – 2012. aastal pidas ukraina keelt emakeeleks 57 %. Ning kui toona pidas vene keelt oma emakeeleks tervelt 42 % vastanutest, siis täna vaid 20 %. Siinkohal joonistuvad küll selgelt välja regionaalsed erinevused. Nii on ukraina keel emakeeleks 95 % Lääne-Ukraina ja 84 % Kesk-Ukraina elanikele; Lõuna-Ukrainas on see protsent 61 ja Ida-Ukrainas 42. Lahknevus end ukrainlastena määratlevate (92 %) ja ukraina keelt emakeeleks pidavate inimeste (76 %) inimeste vahel võib tunduda esmapilgul suur ja seletamatu, kuid siin tulebki mängu üks ukrainluse fenomene: on võimalik olla ukrainlane, seejuures etnilises tähenduses, põliste ukraina juurtega, kuid kõnelda ajaloolistel põhjustel vene keeles (aga seejuures äratuntavalt ukrainapäraselt). Sellest fenomenist on viimastel kuudel taas palju kirjutatud ja kõneldud ning loodetavasti jääb üha vähemaks neid, kes peavad iga Ukrainast pärit vene keelt kõnelevat inimest venelaseks. Lisaks näitab ka käesolev uuring – lisaks paljude inimeste vahetule kogemusele – selget trendi: ukraina keele kasutamise kasvu ja vastavalt vene keele kasutamise vähenemist venekeelsete ukrainlaste seas. Huvitav on jälgida ka tegelikku keelekasutust igapäevaelus; see ei pruugi langeda üksühele kokku omaenda keelelise identiteediga. Näiteks 48 % vastanutest räägib kodus üksnes ukraina keeles, 33 % aga nii ukraina kui vene keeles (neid leidub enim Ida- ja Lõuna-Ukrainas); 18 % ainult vene keeles. See näitab mõneti paradoksaalsel kombel, et suur hulk ukrainakeelseid ukrainlasi kasutab koduse keelena siiski vene keelt. Ent kui liita siia juurde mõlema keele kasutajad, siis ukraina keel on koduse keelena rohkem või vähem käibel 81 % inimeste puhul. Uuringus tunti huvi ka inimeste võimaliku keelevahetuse üle lähimas tulevikus st. kas vene keele või vene-ukraina segakeele kasutajad kavatsevad minna üle täielikult ukraina keelele. Nendest, kes kõnelevad kodus mõlemat keelt, kavatseb seda lähiajal teha 60 %, üksnes vene keele kasutajate seas on see protsent 34. Teisisõnu, iga kolmas venekeelne ukrainlane või etniline venelane plaanib loobuda vene keelest ukraina keele kasuks. 67 % inimestest ei näe mingeid keelekasutusest tulenevaid probleeme või pingeid ukrainakeelsete ja venekeelsete Ukraina kodanike vahel. Teisisõnu, „keeleprobleemi“ kui sellist Ukrainas ei eksisteeri, pigem on keeleküsimus olnud teatud poliitiliste jõudude jaoks manipuleerimisvahend ning sedagi vaid ühes või teises Ukraina regioonis. 19 % arvates teatavad probleemid küll on, kuid need pole märkimisväärsed, ja ainult 12 % peab „keeleprobleemi“ Ukraina ühiskonna sisemisele rahule ja sidususele ohtlikuks. Vaatamata omaenda isiklikele keele-eelistustele leiab 83 % ukrainlastest, et ukraina keel peab olema Ukraina ainus riigikeel. Siin ei ole suurt erinevust ei regioonide ega vanuserühmade vahel. Samas 8 % arvates võiks vene keelel olla üksikutes regioonides (eeskätt Ida- ja Lõuna-Ukrainas) mingit laadi ametliku keele staatus ning vaid 7 % leiab, et vene keel peaks olema ukraina keelega võrdselt riigikeele staatuses. Eelnev annab alust väita, et Ukrainas on kiirenevas tempos maad võtmas protsess, mida võiks nimetada keeleliseks enesemääratluseks: olla ukrainlane ja Ukraina kodanik tähendab kõnelda ukraina keeles. Ukraina keelest on üha enam saamas üks Ukraina riikluse nurgakive. Kui pikka aega on keelekasutus olnud identiteedist nii-öelda lahti seotud (fenomen, mis pole iseloomulik sugugi üksnes Ukrainale), siis alates 2014. aastast on trend pöördunud; ukraina keel on suhtlusvahendist tõusnud identiteedimarkeriks. Praegune sõda vaid kiirendab seda protsessi. Vaenlased ja sõbrad Kui Eesti avalikus ruumis kohtab ikka veel aeg-ajalt poeetilist kujundit ukrainlastest ja venelastest kui „vennasrahvastest“, siis aprillis 2022 leidis vaid 8 % uuringus osalenutest sedasama (ent tasub märkida, et veel märtsis oli „vendlusesse“ uskujaid 21 %). Vendlusemüüt puruneb koos iga hävitatud maja, haigla ja lasteaiaga. 91 % ukrainlaste meelest ei ole nad venelastega mingid „vennad“, ammugi mitte üks ja sama rahvus. Samas Ida-Ukraina regioonides on sel müüdil siiski arvukamalt toetajaid – tervelt 23 % vastanutest. Vendlus vendluseks, naabrid ollakse ometi. Kas on võimalik ukrainlaste ja venelaste omavaheliste suhete taastumine kunagi, kui sõja lõpust on piisavalt kaua aega möödas? 64 % ukrainlastest ei usu sellesse, sõbralik läbikäimine kahe rahva vahel ei ole enam kunagi võimalik. 22 % leiab, et ehk 20-30 aasta möödudes on võimalik kõnelda mingist suhete taastamisest, mitte varem. Väiksem osa on optimistlikum, uskudes, et 10-15 aastaga haavad paranevad. Huvitav, et siinkohal ei usu ka 51 % st. üle poole Ida-Ukraina elanikest suhete taastumise võimalikkusse – rääkimata teistest regioonidest. Seejuures eristab suur osa ukrainlastest n-ö tavalist venelast ja Venemaa riigijuhte. 99 % vastanutest suhtub Putinisse negatiivselt (see „negatiivselt“ on mõistagi sotsioloogilise uuringu viisakas sõnastus, mis mahutab terve hulga märksa laetumaid emotsioone), vene rahvasse suhtub negatiivselt (olgu viha, põlguse või võõristusega) 69 %. Lahknevus, nagu näha, on 30 %, kuid see protsent on vähenenud ja väheneb iga sõjapäevaga. 20 % suhtub tavalisse vene inimesse neutraalselt ja positiivsust suudab kõigest hoolimata endas leida 8 %. Viimasel puhul tulevad suuresti mängu isiklikud, perekondlikud sidemed Ukraina ja Venemaa kodanike vahel, esmajoones Ida-Ukrainas, kus paljud saatused siin- ja sealpool piiri on olnud põlvkonniti läbi põimunud. Suhtumine Valgevenesse ja valgevenelastesse on hoopis ambivalentsem. Diktaator Lukašenko ei erine ukrainlaste silmis kuigivõrd Putinist, 96 % suhtub temasse negatiivselt. Kuid valgevene rahvasse suhtub negatiivselt vaid 33 % ukrainlastest; 42 % on säilitanud neutraalse hoiaku ja 22 % suhtub positiivselt. Sõda on pannud proovile kahe väga lähedase naaber- ja sugulasrahva (siinkohal võiks teatud tingimustel kõnelda tõepoolest vendlusest) suhted. Ühelt poolt on mõlemale poolele, nii ukrainlastele kui valgevenelastele suur õnn, et Valgevene armee ei ole liitunud vahetu sõjategevusega, valgevenelased ei ole pidanud minema rindele ukrainlasi tapma (ega vastupidi). See oleks erakordselt traagiline, sest neil kahel rahval ei ole selleks vähimatki põhjust, ei ajaloolist ega tänapäevast. Ukrainlastele on hästi teada, kui vastumeelne ja vastuvõetamatu selline konflikt Valgevene ühiskonna jaoks oleks, ja seda hinnatakse. Teisalt on ukrainlastel, kes on lähiajaloos korraldanud mitu revolutsiooni, kukutanud diktaatoreid, seisnud vere hinnaga nii rahvusliku kui isikuvabaduse, demokraatia ja eneseväärikuse eest, raske mõista valgevenelaste leplikkust ja passiivsust. 2020. aasta august andis lootust – ent valgevenelased lasid selle lootuse raisku ja andsid oma riigi sisuliselt käest. Oleks ukrainlaste teha, oleks Lukašenko ammuilma ajaloo prügikastis. Mis Venemaasse ja Vene mõjudesse puutub, siis 76 % ukrainlastest pooldab nüüdseks juba käimasolevat, Venemaa, Vene ajaloo ja kultuuriga seotud kohanimede (asulate, asutuste, tänavate, väljakute) ümbernimetamist ning 71 % ka vastavate monumentide mahavõtmist. 62 % leiab, et Ukraina raadiojaamades ning telekanalites ei tohiks olla kohta Venemaa artistidel ega Vene muusikal. Ukrainas uue hoo saanud diskussioon selle üle, kuivõrd Puškinil, Dostojevskil või Bulgakovil (aga ka Vladimir Võssotskil või Viktor Tsoil) peaks olema kohta Ukraina avalikus ruumis, ka kultuuriruumis (sh. kooliprogrammis), on kirglik ja õpetlik. Siin põrkuvad kultuurimüüdid, enesekolonisatsioon ja viimasest vaba Ukraina-narratiiv; ent see kõik on sootuks pikem jutt. Et Vene õigeusu kirik (Moskva patriarhaat) on sajandeid olnud Vene riigivõimu lojaalne käepikendus, on tuntud tõsiasi. Sellest tulenevalt nõuab 74 % ukrainlastest, et Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik lõikaks ise, omal algatusel läbi kõik sidemed Moskva patriarhaadiga. 51 % (Lääne-Ukrainas 2/3) leiab, et MP UÕK tegevus Ukraina territooriumil tuleks seadusega keelata. Sellekohane seaduseelnõu on Ülemraadas ka sisse antud, ent menetluseni ei ole veel jõutud; seevastu mitmed kohalikud võimud on astumas vastavaid samme. Näiteks Konotopi (Sumõ oblastis) ja Brovarõ (Kiievi oblastis) linnavõimud keelustasid (esialgu kuni sõja lõpuni) MP UÕK tegevuse oma haldusterritooriumil. Endist KGB kaastöölist Vladimir Gundjajevit, kellest 2009. aastal sai Moskva patriarh Kirill, ei pea enamik ukrainlastest üldse kristlaseks; Moskva patriarhaati nähakse pigem kuritegeliku, terroristliku organisatsioonina, kelle tegevus on suunatud kõigele muule kui kristlikule ligimesearmastusele. Sõnavara, mida Kirilli kohta kasutatakse, ei kannata päevavalgust. Olgu meenutatud, et Ukrainas tegutseb kaks õigeusu kirikut – lisaks MP UÕK-le ka 2018. aasta detsembris Kiievi kirikukogul asutatud ja jaanuaris 2019 Konstantinoopoli patriarhilt tomose saanud iseseisev, autokefaalne Ukraina õigeusu kirik. Viimane on nii-öelda rahvuslik Ukraina õigeusu kirik, kuhu kuulub 42 % elanikest; Moskva patriarhaadile alluvad kogudused koondavad 29 % rahvastikust. Ent see statistika on tõenäoliselt praeguseks juba aegunud – järjest enam kogudusi tuleb Moskva patriarhaadi alluvusest üle Ukraina kiriku ja Kiievi metropoliit Epifani alluvusse. Ukraina kirikuelus annab tooni ka kolmas mõjuvõimas kirik – see on Ukraina kreeka-katoliku ehk lihtsalt Ukraina katoliku kirik, ajaloos tuntud ka uniaadi kiriku nime all, mille liikmeskond on mõnevõrra väiksem, 14 % rahvastikust. Kreekakatoliku kogudused domineerivad Galiitsias ja mujal Lääne-Ukrainas, kuid peapiiskopi residents toodi 2005. aastal Lvivist üle Kiievisse. Ukrainlaste religioossus, selle põhimõtteline erinevus venelaste religioossusest, samuti Ukraina kiriku erakordselt kirju, dramaatilisi lõhesid, ühinemisi ja repressioone täis ajalugu on teema, mis väärib kahtlemata eraldi käsitlemist. Ent milliseid välismaiseid riigijuhte hindavad ukrainlased täna kõige kõrgemalt? Kes on need, keda ukrainlased peavad sõpradeks ja liitlasteks? Konkurentsitult troonib esikohal Poola president Andrzej Duda, keda hindab positiivselt 92 % ukrainlastest (tänavu jaanuaris 60 %). See on ootuspärane: mitte ükski riik ei ole panustanud alates sõja algusest Ukraina abistamisse sedavõrd palju ja mitmekülgselt kui Poola riik (aga täpselt samuti Poola kodanikuühiskond, vabatahtlikud jt). Ei ole liialdus öelda, et käimasolev sõda on avanud täiesti uue lehekülje kahe rahva vastastikuste suhete turbulentses ajaloos, andnud võimaluse jätta valusad minevikukogemused seljataha ning minna edasi, kui veidi poeetilisemalt väljenduda, käsikäes, sõprade ja vendadena (viimast sõna ei tule ukrainlaste ja poolakate puhul vältida, nad ise pruugivad seda meelsasti ja siiralt). Mina isiklikult hoian südamest pöialt, et just nii läheks; sel võimsal tandemil oleks Euroopale palju anda. Väga kõrgelt hinnatakse ka Briti peaministrit Boris Johnsonit (87 %) ja USA presidenti Joe Bidenit (86 %) ning siingi pole üllatust. Üle 70 % ulatuvat toetust naudivad ka Leedu president Gitanas Nauseda, Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Soe on suhtumine ka Euroopa Komisjoni presidenti Ursula von der Leyenisse (66 %). Seevastu suhtumine Saksamaa juhtidesse, kantsler Scholtzi ja president Steinmeierisse, on märksa jahedam (toetus mõlemale alla 30 %) ning pole nähtavasti tarvis selgitada, miks. Toetus Ukraina ühinemisele Euroopa Liidu ja NATO-ga püsib tavapäraselt kõrge – märtsi lõpus pooldas astumist Euroopa Liitu 91 % ja NATO-sse 68 %. Tegelikult on toetus NATO-le olnud isegi kõrgem – sõja esimestel päevadel tõusis see 62-lt 76 %-ni –, ent alliansi esialgne passiivsus Ukraina abistamisel tõi kaasa mõningase frustratsiooni. Sellegipoolest ei kahtle Ukrainas keegi, et ainus tõsiseltvõetav garantii Ukraina julgeolekule on NATO-liikmelisus. Hinnangud ajaloosündmustele Muidugi uuriti läheneva 9. mai eel, kas ja kuidas on muutnud ukrainlaste suhtumine sellesse daatumisse. Kui varasematel aastatel on ümmarguselt 80 % Ukraina elanikest pidanud 9. maid oluliseks tähtpäevaks, siis nüüd on hoiakud muutumas. Vaid 34 % vastanutest leiab, et 9. mai kõnetab teda isiklikult ning väärib tähistamist. 36 % hinnangul on tegemist mineviku reliktiga, 14 % meelest on tegu täiesti tavalise päevaga, 9 % jaoks lihtsalt ühe puhkepäevaga. Liites need arvud kokku, saame 59 %, kelle jaoks pole 9. mail enam erilist tähendust. Regionaalselt tuleb täheldada muidugi erinevusi – Ida-Ukrainas on 51 % vastanute jaoks tegemist endiselt olulise päevaga, Lääne-Ukrainas on see protsent vaid 19. Samuti tähistavad „võidupüha“ pigem vanemaealised ja venekeelsed inimesed. Samas on aasta-aastalt muutunud selle glorifitseeritud kuupäeva tähendus. Kui veel 2012 seostus 9. mai 74 % Ukraina elanike jaoks esmajoones võiduga natsliku Saksamaa üle, siis täna seostab seda päeva võiduga vaid 15 %. Ülekaaluka enamuse, 80 % arvates tuleks 9. maid tähistada mitte võidupühana, vaid II maailmasõja ohvrite mälestuspäevana. Selles küsimuses näib valitsevat konsensus nii erinevate regioonide, vanuserühmade kui koduse keele vahel. Tegelikult kehtib Ukrainas juba aastaid kaks ametlikku tähtpäeva: 8. mai leppimise- ja mälestuspäevana, nagu teistel Euroopa rahvastel, ning 9. mai võidupühana, sellisena jäänukina Nõukogude ajast. Üle-eelmisel nädalal tegi Ülemraada Euroopa Solidaarsuse fraktsioon ettepaneku kaotada 9. mai kalendrist „punase pühana“ ning jääda solidaarselt teiste eurooplastega vaid 8. mai juurde, ent parlament (valdavalt Rahva Teenrite fraktsiooni vastuseisu tõttu) ei toetanud seda algatust. Argumente oli seejuures kaks. Esiteks, sõja ajal ei tasuvat mängida sedavõrd tundliku küsimusega, mis võib ühiskonna lõhki ajada. Teiseks, võitu natsliku Saksamaa üle II maailmasõjas ei tohi jätta vaid Venemaale, venelastele; ka ukrainlaste panus võitu oli kaalukas. See on tegelikult vägagi tõsiseltvõetav argument, mis nõuaks eraldi ja süvitsi käsitlemist. On tõsi, et Punaarmee koosseisust 1944. aastal, kui lahingud käisid taas Ukraina pinnal, moodustasid 40 % ukrainlased – ühtekokku 7 miljonit meest. Suur oli ukraina rahvusest kindralite ja marssalite arv – kokku 350. Sõja lõpufaasis oli otsustav roll neljal suurel armeegrupil, mida nimetati vastavalt Ukraina rinneteks (1-4. Ukraina rinne) ning mis olid komplekteeritud põhiosas (80 %) ukrainlastest. Ukraina väeosad vabastasid muuhulgas Auschwitzi koonduslaagri jaanuaris 1945. Mitte mingil juhul ei saa II maailmasõja aegset Punaarmeed samastada Venemaa aega venelastega. Nii hindab ka 78 % vastanutest kõrgelt ukrainlaste panust võitu natsismi üle ja 67 % usub, et just Ukraina panus Saksamaa purustamisse oli II maailmasõja ajal suurim. Jäägu see ajaloolaste diskussioonide pärusmaaks, kuid meil tuleb mõista ukrainlaste teistsugust sõjakogemust. Kui eestlaste seas näib valitsevat vaikiv konsensus, et kahest halvast, NSV Liidust ja Saksamaast, oli parem siiski viimane, siis ukrainlastel ei ole mitte mingit alust seesuguseks eelistuseks. Seda, mida natsid II maailmasõja ajal Ukrainas ja ukrainlastega tegid, kordasid nüüd venelased. Butšas, Irpinis, Borodjankas, Mariupolis ja kardetavasti veel paljudes paikades, mis alles ilmsikstulekut ootavad. Praegune sõda on kiskunud verele vanad haavad, mälestused holokaustist ja muudest sakslaste tapatöödest, mille ohvriks kangesid miljonid ukrainlased (Ukraina inimkaotused II maailmasõjas ulatuvad 7 miljonini - 2,5 miljonit sõjaväljal, 4,5 miljonit tsiviilisikut). Ja seetõttu on 9. mai olnud ukrainlaste jaoks ka päriselt võit agressori ja mõrtsuka üle; võit, millesse ukraina rahvusest punaarmeelased andsid oma südi panuse. 85 % ukrainlastest suhtub positiivselt II maailmasõja aegsesse Punaarmeesse (seda enam, et suure osa sellest moodustasid nende kaasmaalased) ning 44 % leiab seejuures, et eeskätt sõdisid ukraina mehed Punaarmee ridades oma sünnimaa Ukraina vabastamise nimel (39 % hinnangul sõdisid nad Nõukogude Liidu eest). Mis puudutab hinnangut UPA-le – sõjaaegsele ja -järgsele Ukraina Ülestõusuarmeele –, siis nendesse suhtub positiivselt 71 % ukrainlastest. See on tegelikult äärmiselt kõrge protsent, arvestades aastakümnete pikkust Nõukogude ja praegust Venemaa propagandat, mis on püüdnud UPA võitlejaid, „banderalasi“, kujutada veriste kätega kõrilõikajatena, natside, fašistide ja bandiitidena. Veelgi kõrgem on nende hulk, kes peavad õigeks OUN-i ja UPA liikmete riiklikku tunnustamist Ukraina vabadusvõitlejatena – 81 % (aastal 2010 oli selle poolt vaid 20 %). Ent fotosid 90-aastastest meestest, ühed endises Punaarmee, teised UPA mundris, ühisel paraadil Ukraina võitluslaule laulmas ja käidud sõjameheteed meenutamas, jõudnud aastakümnete möödudes eluõhtul leppimiseni, jääb muidugi järjest vähemaks. Seda olulisem on järgmistel põlvkondadel see leppimine kinnistada ja nõustuda, et omal moel sõdisid või püüdsid sõdida kõik ukrainlased II maailmasõja ajal Ukraina eest. NSV Liidu lagunemisse, millest hiljuti möödus 30 aastat, suhtub tänane ukrainlane ühemõtteliselt: 87 % hindab seda positiivselt ja vaid 11 % tunneb teatud nostalgiat (viimast võib taaskord rohkem täheldada vanemaealise ja venekeelse Ida-Ukraina elanikkonna seas). Huvitav on siinkohal võrdlus Venemaaga: detsembris 2021 tunnistas 63 % Levada keskuse uuringus osalenud venemaalastest, et igatseb NSV Liitu taga. See igatsus on viimase 10 aastaga 10 % võrra kasvanud; märkida tasub ka nende nostalgiliste venelaste suurt hulka, kes oma noore ea tõttu pole päevagi NSV Liidus elanud. Värskelt uuriti ka ukrainlaste suhtumist oma rahvusliku ajaloo suurkujudesse, eeskätt nendesse, keda võib ühel või teisel põhjusel pidada vastuoluliseks. Kuulsat hetmanit, Ukraina kasakariikluse rajajat ning juhti (1648-1657) Bohdan Hmelnõtskõid hindab positiivselt 92 %; Ukraina revolutsiooni ühte liidrit ja Keskraada juhti, faktiliselt Ukraina esimest presidenti (1917-1918) Mõhhailo Hruševskõid 83 %; teist kuulsat hetmanit (aastail 1687-1709), Rootsi toel Ukrainale vabadust püüdnud traagilise saatusega Ivan Mazepat 76 %; Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni juhti ja II maailmasõja aegse vabadusliikumise liidrit Stepan Banderat 74 %. Märksa madalam (49 %) oli hinnang aastail 1919-1921 Ukraina riigijuhina ja sõjavägede juhatajana tegutsenud Sõmon Petljurale. Samas tuleb rõhutada suhtumise tuntavat muutumist kõikidesse nimetatud isikutesse viimase 10 aasta jooksul – see on läinud selgelt positiivsemaks. Ukraina ajaloolased on teinud Vene ja Nõukogude ajaloonarratiivide lõhkumisel, ilmselge vale paljastamisel ning tõe jaluleseadmisel ära suure töö, kuid teha on veelgi. Kokkuvõtteks: öeldakse, et Ukraina saatus otsustakse sõjaväljal, Ukraina sõdurite vapruse ja Lääne relvade toel, ning sellele on raske vastu vaielda, kuid rinne püsib vaid siis, kui tagala on tugev. See tagala on muuhulgas ukrainlaste enesepilt, suhtumine oma riiki ja rahvusesse, emakeelde ja ajaloopärandisse, arusaam sellest, kes on sõbrad ja kes mitte, soov teha midagi oma maa heaks. Tagala on tugev. Viited uuringutele (kokkuvõtted inglise keeles, võimalik on alla laadida ukrainakeelne täisversioon pdf-ina): https://ratinggroup.ua/en/research/ukraine/language_issue_in_ukraine_march_19th_2022.html?fbclid=IwAR24vPwDNSr-YtZLrTRGouyxLSfNl9BndFcBQZGAECGdvj4LeImBrKCURj0 https://ratinggroup.ua/en/research/ukraine/sedmoy_obschenacionalnyy_opros_ukraina_v_usloviyah_voyny_30-31_marta_2022.html https://ratinggroup.ua/en/research/ukraine/vosmoy_obschenacionalnyy_opros_ukraina_v_usloviyah_voyny_6_aprelya_2022.html?fbclid=IwAR0muDPVL-zxziqbpNRyFBi4wsViEJRxv4Zi7UFuIA2VeIx7Hl5xHhWvzNE https://ratinggroup.ua/en/research/ukraine/devyatyy_obschenacionalnyy_opros_ocenki_mezhdunarodnogo_partnerstva_26_aprelya_2022.html https://ratinggroup.ua/en/research/ukraine/desyatyy_obschenacionalnyy_opros_ideologicheskie_markery_voyny_27_aprelya_2022.html Comments are closed.
|
Arhiiv |