Küllap on paljud eestlased, eriti vanem põlvkond, kuulnud ukrainlaste kohta kasutatavat negatiivse värvinguga sildistust „banderalased“. Võimalik, et me isegi oleme seda rohkem või vähem teadlikult kasutanud. Tänase Venemaa ametlikus propagandas on sel mõistel oma kindel koht – banderalane (бандеровцы) võrdub fašisti ja natsiga. Aga mitte ainult tänases, see sõimusõna on saatnud ukrainlasi (või suurt osa sellest) üle 70 aasta, esinedes nii ametlikes kui mitteametlikes kanalites, ajalookirjutustes ja erakäibes läbi Nõukogude aja. Seega tasub uurida nii selle sõna päritolu kui sisu. Kõigepealt tuleb ära parandada üks keeleviga, mis pole üksnes grammatiline, vaid ka sisuline (ning demonstreerib kujukalt, et sõna pruukijad ise ei taipa selle päritolu ega tähendust). Nimelt kõneldakse mõnikord ka „benderalastest“, mis on täiesti eksitav. Bender (ukraina ja vene keeles Benderõ) on Dnestri-äärne linn tänapäeva Moldovas, alludes alates 1992. aastast faktiliselt nn Transnistriale. Alates XVI sajandist kuulus Moldaavia vürstiriigile kuulunud Benderi linn koos kindlusega Türgi võimu alla ning vallutati Venemaa poolt aastal 1812. Just Benderi linna põgenesid pärast hävitavat kaotust Poltaava lahingus aastal 1709 Rootsi kuningas Karl XII ja tema liitlane, Ukraina hetman Ivan Mazepa. Viimane ka suri Benderis samal sügisel. Nii et hea tahtmise korral võiks neid kahte ka „benderalasteks“ nimetada. Kuid „banderalase“ nimetus tuleb Ukraina rahvusliku vastupanuliikumise juhi Stepan Bandera (1909-1959) nimest. Enne kui kõnelda Stepan Banderast, tuleb meenutada Ukraina olukorda kahe maailmasõja vahel. Pärast Riia rahulepingut (18. märtsil 1921) Poola ja Nõukogude Venemaa vahel jagati Ukraina alad taas. Suurem osa Ukrainast moodustas Ukraina NSV pealinnaga Harkivis (1934. aastast Kiievis), kuid enamik Lääne-Ukrainast (ajaloolised Volõõnia ja Galiitsia) läks Poola koosseisu. Taga-Karpaatia liideti esmalt Tšehhoslovakkiaga ja 1938 Ungariga ning Bukovõna Rumeeniaga (kahes viimases elas vastavalt ka märkimisväärne ungari ja rumeenia vähemus). Seega olid Ukraina alad enne II maailmasõda jagatud nelja riigi vahel. Ei ole tarvidust kirjeldada stalinistlikke õudusi Nõukogude Ukrainas, holodomorit, kolhooside loomist, ukraina keele ja kultuuri väljajuurimist, ukraina rahvusliku eliidi füüsilist hävitamist; see kõik on hästi teada. Kuid sootuks vähem teatakse üldiselt lääneukrainlaste olukorrast Rzeczpospolita võimu all. Võib öelda, et viimane oli vaid õige pisut parem, massilise terrorini ja surnuksnäljutamiseni Poola võimud siiski ei läinud. Küll aga rakendati väga jõulist poolastamispoliitikat. Nii keelati juba 1924 ära ukraina keele kasutamine kõigis Galiitsia ja Volõõnia ametiasutustes, samuti ei tohtinud nimetada ukrainlasi ukrainlasteks – tuli kõnelda ruteenidest. Kiusati taga õigeusklikke (küll aga mitte kreeka-katoliiklasi), hävitati kümneid õigeusu kirikuid. Suleti ukrainakeelseid koole ja soodustati poolakeelsete rajamist. Lvivi (poola keeles Lwow) ülikoolis suleti kõik ukraina õppetoolid, vallandati ukrainlastest õppejõud. Need tendentsid tugevnesid veelgi pärast Poola riikluse taastaja, marssal Jozef Pilsudski surma 1935. aastal. Pilsudski, kes terve elu unistas oma Intermariumi-projektist (poola keeles Międzymorze), Balti merest Musta mereni ulatuvast vabade rahvaste konföderatsioonist Poola juhtimisel, paistis toonase Poola poliitika peavoolu taustal silma tolerantsusega Poola riigi vähemusrahvuste suhtes, kuid see suund jäi Poola Teises Vabariigis selgesse vähemusse. Tooni andis Roman Dmowski esindatav sõjakas poola rahvuslus. Nii pole ime, et 1930. aastate Ida-Poola (teisisõnu Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) argipäev oli täidetud ühelt poolt ukrainlaste põrandaaluste organisatsioonide relvastatud aktsioonide, atentaatide ja kõikvõimaliku destruktsiooniga Poola riigi ja võimuesindajate vastu, teiselt poolt jõhkrate karistusoperatsioonide ja repressioonidega Poola korrakaitsejõudude poolt. Ruumi mingikski rahulikuks kooseksisteerimiseks ühises riigis jäi aina vähemaks. See lühike ekskurss on vajalik, mõistmaks neil aastail rajatud Ukraina vastupanuorganisatsioonide ning nende liidrite tegutsemismotiive – eeskätt taktikalist orientatsiooni Saksmaale, „minu vaenlase vaenlasele“. Ukraina rahvuslaste üksmeelse arusaama kohaselt olid ukraina rahva verivaenlasteks Nõukogude Liit ja Poola; tõsi, oldi nõus sellega, et Poola on vaatamata kõigele siiski vaenlane nr 2. Ja Ukraina vastupanuliikumine selle erinevates vormides ei olnud pärast iseseisvusvõitluse lüüasaamist aastail 1920-1921 kordagi katkenud. Juba 1920. aastal oli Prahas asutatud Ukraina Sõjaväeline Organisatsioon (UVO, Українська Військова Організація), mis koondas eeskätt endisi Ukraina Galiitsia Armee (Lääne-Ukraina Rahvavabariigi relvajõudude) ohvitsere ja võitlejaid. Ent see oli alles eellugu. 1929. aastal loodi Viinis ukraina rahvuslike jõudude liidrite eestvedamisel Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon (OUN), mis seadis oma eesmärgiks iseseisva Ukraina riigi rajamise (juriidiliselt küll taastamise, lähtudes 1918. aasta jaanuaris välja kuulutatud Ukraina Rahvavabariigist). OUN-i juhiks sai polkovnik Jevhen Konovalets (1891-1938), kes oli selleks ajaks tõusnud Ukraina vastupanuliikumise liidriks. Kuni 1926. aastani täitis üldtunnustatud liidri kohta Ukraina Rahvavabariigi vägede ülemjuhataja ja Direktooriumi (toonase valitsuse) juht Sõmon Petljura (1879-1926), kes oli lahkunud Prantsusmaale. Ent Petljura mõrvati 1926. aasta mais Pariisis NKVD agendi Sholom Schwarzbardi poolt. Endine Austria-Ungari armee ohvitser, galiitslane Jevhen Konovalets, kes oli I maailmasõja ajal loonud oma kuulsa Ukraina leegioni Січові Cтрільці ning tõusnud kõrgele kohale Ukraina iseseisvusvõitluse päevil, viibis 1920. aastatel samuti emigratsioonis, Tšehhoslovakkias, ning võttis enda peale vastupanuliikumise korraldamise. OUN-ist sai 1930-1940. aastail tähtsaim Ukraina poliitiline organisatsioon, kuhu II maailmasõja eelõhtul kuulus 20 000 liiget. Kui püüda kirjeldada nende ideoloogilisi suundumusi, siis siin on üsna palju kokkulangevusi noil aastail Euroopas tekkinud autoritaarsete liikumistega. OUN deklareeris algusest peale hoidumist igasugustest vasakpoolsetest utoopiatest, mis said saatuslikuks Ukraina Rahvavabariigile, organisatsiooni programm oli rõhutatult rahvuslik, rahvusekeskne, samuti selgelt riigikeskne. Organisatsiooni võib kirjeldada kui paramilitaarset, selles valitses range subordinatsioon. Kui püüa tuua paralleel tollase Eestiga, siis pole alusetu võrrelda OUN-i meie vabadussõjalastega (vapsidega). Ning mis tähtsaim: Ukraina vabastamiseks ei nähtud muid võimalusi peale relvastatud võitluse, toetudes eeskätt ukrainlaste endi potentsiaalile. OUN-i liidrid ei petnud end illusioonidega Ukraina küsimuse diplomaatilist lahendusest. Milliseid riike nägi OUN oma peavaenlastena, pole tarvis korrata. Just OUN on andnud suure osa tänase Ukraina patriootlikust märgisüsteemist. Selsamal 1929. aastal, kui Viinis toimus OUN-i asutamiskongress, kirjutas helilooja Omeljan Nõžankivski viisi luuletaja Oless Babii sõnadele ja sündis võitluslaul „Me sündisime suurel tunnil“ (Зродились ми великої години). 1932. aastal kinnitas OUN selle enda hümniks ja II maailmasõja ajal ning peale seda sai laulust Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) rivilaul. Aastal 2017 kohendati pisut laulu teksti ja täna on tegemist Ukraina relvajõudude ametliku marsilauluga. Esmakordselt kanti see sellisena ette Ukraina iseseisvuspäeva paraadil 24. augustil 2018. Siin saab kuulata laulu tänapäevast esitust: www.youtube.com/watch?v=vYuuw8VLHp0 OUN valis oma lipuvärvideks punase ja musta – punane sümboliseeris verd, mis Ukraina musta mullapinna eest valatud – ja punamusta lipu all läks hiljem lahingusse UPA. Tänapäeval kasutavad punamusta lippu sinikollase rahvuslipu kõrval eeskätt erinevad Ukraina rahvuslaste ühendused, rõhutades Ukraina vabadusvõitluse järjepidevust. Samuti on punamust aukohal sõjaveteranide kogunemistel ja paraadidel. Ja muidugi - Слава Україні! Selle tervituse algupära ei ole täpselt teada, igatahes kasutasid seda rahvuslikult meelestatud Harkivi ülikooli tudengid omavahel juba XIX-XX sajandi vahetusel, samuti Ukraina sõjaväelased iseseisvusvõitluse päevil 1917-1921. Peagi hakkasid sel viisil Ukrainale au andma OUN-i liikmed ning aprillis 1941 kinnitati nii Слава Україні! Kui selle vastus Героям слава! organisatsiooni ametlikus tervituseks. Sõja-aastail võttis selle üle ka UPA. Salajasena käibis see tervitus ukrainlaste seas läbi Nõukogude aja, kerkis võimsalt esile 2014. aasta revolutsiooni ajal ning kinnitati aastal 2018 Ukraina relvajõudude ametlikuks tervituseks. 1938. aasta mais hukkus OUN-i juht Jevhen Konovalets Rotterdamis kurikuulsa NKVD eriagendi Pavel Sudoplatovi käe läbi. Rahvuslaste uueks juhiks sai polkovnik Konovaletsi võitluskaaslane I maailmasõja ja iseseisvusvõitluse aastaist Andrii Melnõk (1890-1964). Kuid selleks ajaks oli organisatsioonis esile kerkinud ja omale nime teinud teinegi liider – noor, karismaatiline ja kompromissitu Stepan Bandera (1909-1959). Pärit Lvivi lähedalt kreeka-katoliku vaimuliku perest (isa Andri Bandera oli preester, ema Mõroslava oli vaimuliku tütar), oli Stepan Bandera juba koolipoisina liitunud mitme rahvusliku ja Poola-vastase salaorganisatsiooniga. 1933. aastal sai temast OUN-i Galiitsia piirkonna juht, tema oli ka üks nendest, kes valmistasid ette Poola siseministri Bronislaw Pieracki mõrvamise 1934. aastal. Tagajärjeks oli Bandera arreteerimine ja vangistus Poola vanglates kuni 1939. aasta septembrini. II maailmasõja puhkemist oldi Ukrainas kaua oodatud, see näis avavat tee Ukraina vabanemisele nii Nõukogude kui Poola võimu alt. Ning arusaadavalt tehti selles olukorras panus Saksamaale. Tegelikult olid OUN-i salajased kontaktid sakslastega alanud juba varem, Abwehr (Saksa sõjaväe- ja vastuluure) varustas Ukraina rahvuslasi relvadega võitluseks Poola vastu. Kuid sel taktikalisel koostööl olid paljude ukrainlaste jaoks ka sügavamad tagamaad. Eriti vanem põlvkond Galiitsias mäletas veel hästi Austria-Ungari keisririigi aega, mis võrreldes järgnenud Poola ülemvõimuga tundus – ja mitte alusetult – „kuldse ajana“. Kultuuriliselt kirev ja tolerantne Habsurgide riik võimaldas ukraina keelel, kultuuri- ja hariduselul õitseda, ukrainlastel oli koguni oma esindus impeeriumi parlamendis Viinis. Ehkki Hitleri-Saksamaa ei olnud enam Habsburgide Austria, püsis siiski sümpaatia kõige saksaliku suhtes. Teiseks olid just Saksamaa ning Austria-Ungari olnud need kaks riiki, kes 1918. aastal toetasid iseisesvat Ukraina riiki ja andsid sellele muuhulgas relvaabi; see teadmine püsis samuti. Ning muidugi tuleb arvestada kogu stalinistlikku jõhkrust Ida- ja Kesk-Ukrainas 1930. aastatel – selle taustal loodeti (nii nagu 1941. aasta suvel ju Eestiski) Saksamaast päästjat. Need, kes olid kursis natside rassipoliitikaga ja kavadega vallutatava Ida-Euroopa suhtes (Generalplan Ost), ei teinud omale muidugi illusioone, kuid paljude tavaliste ukrainlaste jaoks oli sakslaste tulek viimane õlekõrs. Ent just Saksa küsimuses – kas ja kuivõrd teha natsliku Saksamaaga koostööd – läks OUN 1940. aasta kevadel lõhki. Kujunes kaks fraktsiooni, kellest Melnõki toetajad (nn OUN-M) pooldas igakülgset koostööd, sealhulgas ukrainlaste teenimist Saksa relvajõududes; seevastu Stepan Bandera järgijad (OUN-B) olid nõus vaid väga piiratud koostööks ja sedagi ühel kindlal tingimusel: sakslased peavad tunnustama iseseisvat Ukraina riiki. Okupeeritud alade administratsioonis ega Saksa sõjajõududes Bandera ukrainlastel kohta ei näinud. Siinkohal ei ole taas võimalik kirjeldada detailselt Ukraina käekäiku II maailmasõja keerises. Olgu vaid peatutud mõnel tähtsamal tõsiasjal, mis peaksid aitama lükata ümber müüti Banderast ja tema kaasvõitlejatest (nimetagem neid siis banderalasteks) kui fašistidest ja natsidest või siis vähemasti viimaste käsilastest. Kui puhkes Nõukogude-Saksa sõda, olid OUN-i liidrid valmis soodsat hetke kasutama. 29. juunil 1941 hõivasid Saksa väed Lvivi, kus neid vabastajatena vastu võeti (septembrist 1939 kuni juunini 1941 oli NKVD küüditanud Lääne-Ukrainast 1,25 miljonit inimest). Järgmisel päeval, 30. juunil 1941 kuulutas OUN iseseisva Ukraina riigi taastatuks, ametisse määrati valitsus eesotsas Jaroslav Stetskoga. Loomulikult ei kuulunud midagi säärast sakslaste plaanidesse ja OUN-i liidritelt nõuti iseseisvusdeklaratsiooni avalikku tühistamist. Viimased seda ei teinud ning 5. juulil arreteeriti nii Bandera, Stetsko kui mitu teist ukraina poliitikut ja viidi Berliini. Seal mõisteti nende üle koht ja määrati karistused. Stepan Bandera kinnipidamiskohaks sai Sachsenhauseni koonduslaager, kus teda hoiti kuni septembrini 1944. Seega lahkus Bandera Ukraina pinnalt juulis 1941 ega tulnud siia enam kunagi tagasi, veetes enamiku Nõukogude-Saksa sõja ajast koonduslaagris. Pärast vabastamist jäi ta Saksamaale, täpsemalt Lääne-Saksamaale, kus elas kuni oma surmani (õigemini mõrvamiseni) 1959. Gestaapo arreteeris ka Bandera kaks venda, Oleksandri ja Vassõli, mõlemad hukkusid Auschwitzi surmalaagris 1942. aasta juulis. Kui veel peatuda Bandera perekonnal, siis tema ema oli surnud juba 1921, isa Andri lasti NKVD poolt maha 1941. aasta juulis; õed Oksana ja Marta arreteeriti samuti juulis 1941 ning saadeti Siberisse. Marta Bandera surigi Siberis aastal 1982, õde Oksana tohtis 1989. aastal Ukrainasse tagasi pöörduda (suri kõrges eas aastal 2008). Kolmas õde Volodõmõra viibis vangilaagris aastail 1946-1956. Niisiis on tegu väga traagilise saatusega perekonnaga, kes kannatas nii Poola, natside kui kommunistide käe läbi. Septembris 1941 vallutasid Saksa väed pärast veriseid lahinguid Kiievi. Novembriks oli kogu Ukraina läinud natside kontrolli alla. Ukraina küsimuses olid Saksamaa liidritel olnud erimeelsused. Nii pooldas okupeeritud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg Ukrainast Saksamaa protektoraadi all oleva puhverriigi loomist (sama soovitas ta ka Valgevene ja Baltimaade puhul), kasvõi ajutiselt, ent jäi vähemusse. Nii Hitler ise kui Himmler, Göring ja teised natsiliidrid lähtusid oma rassiteooriast, mille kohaselt ukrainlased koos teiste slaavi rahvastega said olla vaid aarialaste orjad, ning Ukraina oma suure põllumajandusliku (Euroopa viljaait!), aga ka tööstuspotentsiaaliga (söe- ja metallurgiatööstus) pidi teenima Saksa riigi huve. Enamikust Ukraina aladest loodi Reichskomissariat Ukraine keskusega Rivnes (tänapäeva Rivne oblasti keskus ajaloolises Volõõnias), seda juhtima pandi senine NSDAP Ida-Presimaa Gauleiter Erich Koch – mees, kes oli tuntud oma süstemaatilise julmuse poolest. Ukrainas kehtestati ränk okupatsioonirežiim. Kõik ukrainlaste organisatsioonid kuni spordiklubide ja Punase Ristini keelati, ukrainlastel lubati koolis käia vaid neli esimest klassi (sellest pidi neile piisama), algas ukrainlaste värbamine tööteenistusse Saksamaal. Ühtekokku viidi aastail 1942-1943 Saksamaale orjatööle 2,2 miljonit ukrainlast – 80 % kõigist Ostarbeiter’itest. See kõik erines väga sellest, millisena meenub nn. Saksa aeg meile siin Eestis. Seda tasub silmas pidada. Ning muidugi holokaust. Pärast Kiievi vallutamist tapsid natsid Kiievi lähedal Babõn Jaris kahe päeva jooksul, 29-30. septembril 1941 ühtekokku 33 771 juuti. Alasti võetud inimesed hukati kuklalaskudega ja maeti suurte ühishauda, veretöö viisid läbi Einsatzgruppe C allüksus Sonderkommando 4a ja Saksa 45. politseipataljon. Imekombel õnnestus teadaolevalt 29-l inimesel laibakuhilate all ellu jääda ja pääseda, nendest Dina Pronitševa, Kiievi nukuteatri näitleja, kirjeldas kogu õudust tunnistajana 1946. aasta Kiievi tribunalil. Selles paigas, kus varem oli asunud juudi kalmistu (see hävitati Stalini käsul 1937), mõrvati sõja ajal kokku ligi 100 000 juuti. Hukkamispaiku teatakse kogu Ukraina peale umbes 250. Holokausti ohvriks langes 1,5 miljonit Ukraina juuti – iga neljas 6 miljonist ohvrist. Seejuures keegi nendest ei sattunud surmlaagrisse, Auschwitzi, Treblinkasse või Majdanekisse, kõik lasti Einsatzgruppe C poolt maha kohapeal. Hukatute hulgas olid ka praeguse presidendi Volodõmõr Zelenskõi vanavanaise koos oma kolme vennaga. Kuidas on võimalik nimetada natsiks juudi päritolu presidenti, kelle esivanemad langesid natside käe läbi? Või on see hoopis sügaval Vene ühiskonnas küdev juudiviha, mille juured ulatuvad sajandite taha?... Väike hüpe kaasaega: kui 2015. aastal viidi läbi Ukraina politseireform ja senine miilits asendati politseiga, tekitas uue institutsiooni nimetus paljudes ukrainlastes tulist vastuseisu. Inimlikult arusaadavalt. Ehkki II maailmasõja lõpust oli möödas juba 70 aastat, seostus eeskätt vanema põlvkonna jaoks see sõna ei millegi muu kui sõjaaegse Saksa Polizei ning tolle veretöödega. See emotsionaalne mälu ei ole katkenud, ukrainlaste suhtumine Saksamaasse ja sakslastesse on tänaseni ambivalentne. Seda tuleb igati mõista. Nüüdse sõja jooksul on juba jagatud pilte Ukraina vanainimestest, kes elasid üle Saksa okupatsiooni ja sõjakoledused ning jäid kõigele vaatamata ellu. Kas need inimesed võisid uneski näha, et oma eluõhtul, XXI sajandi esimese veerandi lõpul, tuleb neil seda kõike taas kogeda?.. Aga tagasi Stepan Bandera ja Ukraina vastupanuliikumise juurde. 14. oktoobril 1942 loodi senistest eraldi tegutsenud formeeringutest Ukraina Ülestõsuarmee (UPA, Українська повстанська армія) – ukrainlaste oma rahvuslikud relvajõud, mis alustasid avalikku relvastatud võitlust iseseisva Ukraina eest. See tähendas sõda korraga kolme vaenlase – sakslaste, venelaste ja poolakate – vastu. Selleks ajaks oli OUN võtnud kursi otsesele võitlusele Saksa armee vastu, mingist, ka taktikalisest koostööst ei saanud enam juttu olla. UPA ülemjuhatajaks sai kindral Roman Šuhhevõtš (1907-1950) – Lvivist pärit raudteeinseneri haridusega noor rahvuslane, kes oli sarnaselt Banderaga Poola vanglas istunud ja oma tuleristsed sõdurina sai 1941. aasta sõjasuvel Ukraina pataljoni Nachtigall komandörina (see üksus oli loodud sakslaste nõusolekul ning OUN-i liidrite poolt kavandatud tulevase taastatava Ukraina riigi sõjaväe tuumikuna). Bandera lähedase kaasvõitlejana tuli Šuhhevõtšil võtta peale tolle arreteerimist üle OUN-i juhtimine ja võib öelda, et tegelikult juhtis alates 1941. aasta suvest kogu vabastusliikumist Ukrainas just kindral Šuhhevõtš (keda tunti ka varjunimega Tarass Tsuprõnka). UPA-st sai arvestatav sõjajõud, mille suuruses ei ole tänaseni selgust. Erinevad allikad, sh Saksa armee ja NKVD aruanded on esitanud arve 100 000-st kuni 200 000-ni; samuti on oletatud, et kogu tegutsemisaja vältel käis armeest läbi kuni 400 000 võitlejat. Põhiliselt opereeris UPA Lääne-Ukrainas, kuid aeg-ajalt ulatusid reidid ka Kesk-Ukrainasse. Alates 1943. aastast puhkes Lääne-Ukrainas tõeline kõikide sõda kõikide vastu: Volõõnia metsades ja metsasteppides tegutsesid Saksa armee kõrval UPA üksused, samuti poolakate Armija Krajowa ning Sidor Kovpaki juhitud Nõukogude partisanid. Igaüks neist järgis omaenda sõjalisi ja poliitilisi eesmärke, kõik ülejäänud olid lepitamatud vaenlased. Kui lisada siia veel üks traagilisemaid lehekülgi Poola-Ukraina suhete ajaloos – Volõõnia veresaun 1943 –, siis võib vaid ette kujutada, millises meeleheitlikus olukorras olid Ukraina vabadusvõitlus ja selle šansid noil aastail. 1944. aasta sügiseks oli rinne taas üle Ukraina veerenud, sedapuhku idast läände. Kuid see ei tähendanud võitluse lõppu. Ees-Karpaatias ja Volõõnias jätkusid täiemõõdulised konventsionaalsed lahingud ühelt poolt UPA, teiselt poolt Punaarmee, miilitsa ja NKVD jõudude vahel ka pärast sõja lõppu. Alles 1947. aastal otsustas kindral Šuhhevõtš muuta taktikat, UPA loobus avalahingutest, hargneti väiksemateks salkadeks ning mindi üle põrandaalusele partisanivõitlusele. Selle otsuse taustaks oli rahvusvahelise olukorra muutumisest tulenev kaalutlus: hoogu oli kogumas külm sõda seniste liitlaste vahel, mis ähvardas hea õnne korral kasvada üle reaalseks sõjaks – ning selles olukorras tuli Ukraina võitlejatel enda jõude säästa, et soodsal hetkel anda koos Lääneriikidega otsustav löök NSV Liidule. Seni tuli aga ellu jääda, mehi ja laskemoona hoida, õõnestades Nõukogude režiimi vähehaaval ja väikeste sammudega. Roman Šuhhevõtš, kes oli muutunud Stalini isiklikuks saakloomaks, langes lõksu märtsis 1950 ja hukkus. UPA juhtimise võttis üle Vassõl Kuk (1919-2007), ent ka viimane saadi NKVD poolt kätte 1954. aastal ja saadeti vangilaagrisse. Võib öelda, et peale seda UPA koordineeritud ja kavakindel tegevus hääbus. Üksikud salgad kaotasid omavahelise sideme ning nende aktsioonid ei kujutanud Nõukogude võimule enam suurt ohtu. Suur osa võitlejatest, kes ei olnud selles enam kui 10 aasta kestnud meeleheitlikus võitluses hukkunud ega vangi võetud, andis lõpuks alla. Teadaolevalt viimane relvakonflikt UPA liikmete ja NSV Liidu sisevägede vahel toimus 14. aprillil 1960, peale seda ei ole enam midagi dokumenteeritud. Küll aga on teada kõige viimase UPA võitleja nimi: see on Ilko Oberõšõn (1921-2007). Ta ei tulnudki põranda alt välja ja varjas end illegaalina erinevaid paigus terve Nõukogude aja, seega palju kauem kui meie August Sabbe, kes hukkus 1978. Alles pärast Ukraina taasiseseisvumist, 3. detsembril 1991 lõpetas Ilko Oberõšõn oma vastupanu, tuli välja ja elas kuni surmani Ternopilis. Stepan Banderale, kes oli pääsenud Sachsenhausenist sügisel 1944, tegid sõda kaotavad natsid veelkord koostööettepaneku. Kavandati NSV Liidu vastast ikestatud rahvaste ühisrinnet, mille juhina nägid sakslased Vene Vabastusarmee juhti kindral Andrei Vlassovit. Kuid kompromissitu rahvuslasena keeldus Bandera, kes ei näinud Saksamaa ja Ukraina kaugemate huvide kokkulangevust, sellest pakkumisest. Hiljem, 1950. aastatel elas ta Münchenis ning oli selleks ajaks loobunud kõikidest juhtivatest kohtadest Ukraina rahvuslikes organisatsioonides. KGB jälitas Banderat kaua; käsu tema likvideerimiseks andis KGB ülem Aleksander Šelepin isiklikult. Käsu viis täide KGB agent Bogdan Stašõnski 15. oktoobril 1959 Bandera kodumaja trepil. Banderast jäid maha poeg Andri ning tütred Natalja ja Lesja. Nõukogude võim tegi aastakümneid kõik selleks, et maalida avalikkuses pilt Ukraina vabadusvõitluse liidrist kui mõrtsukast, natsi-Saksamaa sabarakust, Nõukogude võimu verivaenlasest (seda viimast Bandera mõistagi oligi). Juba 1940. aastate teisel poolel viidi ellu nii OUN-i kui UPA sihikindlat diskrediteerimist ukraina elanikkonna silmis – UPA vormirõivastesse riietunud NKVD eriüksuslased (180 salka kokku 1300 liikmega) terroriseerisid laial maa-alal Lääne-Ukraina külasid, röövisid toiduaineid, tapsid elanikke. See oli kavakindel tegevus, mis pidi tekitama viha „banderalaste“ vastu. Ja ei saa öelda, et sel operatsioonil poleks olnud tagajärgi. Ent kui läbi Nõukogude aja teadis põline ja paikne lääneukrainlane ometi, kes on kes, siis Ida-Ukrainas, kuhu OUN-i ega UPA tegevus kunagi ei ulatunud, leidis Bandera-müüt küllalt laia ja punavõimu jaoks vajaliku kõlapinna. Suust suhu levisid jutud „banderalaste“ võigastest veretöödest, millel puudus igasugune ajalooline tõepõhi. Veel tänagi on Ida-Ukrainas neid, kelle jaoks Stepan Bandera isik on… kui mitte just ühemõttelise miinusmärgiga, siis vähemasti vastuoluline. Bandera ja UPA rehabiliteerimine sai võimalikuks pärast Ukraina vabanemist aastal 1991, kuid see ei kulgenud valutult. Vähehaaval hakati korraldama UPA veteranide marsse ja kokkutulekuid (nagu meilgi Sinimägedes – ehkki meil Eestis UPA-ga võrreldav analoog puudus), pikka aega püüti saavutada UPA veteranidele Punaarmee veteranidega võrdset staatust ja sotsiaalseid garantiisid, ent see õnnestus alles aastal 2019. Need vähesed mehed, kes veel alles, pidid ligi 30 aastat ootama, et Ukraina riik nad vabadusvõitlejaiks tunnistaks. Stepan Banderale avati monument Lvivis aastal 2007, kaks aastat hiljem tähistati üle riigi suurmehe 100. sünniaastapäeva. See sai võimalikuks tänu toonasele presidendile Viktor Juštšenkole, kelle sügav ajalootunnetus ja -mõistmine aitasid ajaloolist õiglust taastada. Ühena viimastest oma sammudest presidendiametis omistas Juštšenko 2010. aastal Stepan Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse; tunnustuse võttis vastu Kanadas elav ja ajakirjanikuna töötav Bandera pojapoeg, vanaisa järgi samuti Stepan Bandera (s. 1969). See presidendi samm tekitas Ukrainas omajagu tormi, järgmine president Viktor Janukovõtš tühistas otsuse juba 2011. Vaidlus kestab tänini (ehkki kodurahu huvides ei ole seda seadusandlikul tasandil võimendatud). Muide, kel on põhjalikumaid kokkupuuteid Lvivi linnaga, see teab ehk, et seda linna kutsutakse mitteametlikult ka Banderstadt’iks. Samanimeline kohvik asub ka Ivano-Frankivskis. Ning Banderstadti nime kannab aastast 2007 Lutskis korraldatav igasuvine alternatiivrocki festival. Need on väikesed, ent kõnekad faktid. Ilmselt jääb ühele osale Ukraina ühiskonnast Bandera nimi lõpuni sõimusõnaks. Kuid noorem põlvkond, kes on vaba Nõukogude propagandast ja orienteerub hästi Ukraina tõelises ajaloos, oskab teha vahet tõel ja valel ning väärtustada oma rahva suurmehi. Vähe sellest, käimasolevas sõjas on „banderalane“ omandanud sootuks uue, positiivse ja väärika kõla, seda võib kogeda ukrainlaste omavahelistes vestlustes kasvõi sotsiaalmeedias. Kui omal ajal tuli Banderal ja tema kaasteelistel võidelda nii venelaste kui natside vastu, siis nüüdne põlvkond peab seda tegema ühekorraga. UPA võitles punamusta lipu all. OUN-i esimene juht Jevhen Konovalets (1891-1938). Stepan Bandera (1909-1959) enne sõda. Roman Šuhhevõtšist (1907-1950) on vähe fotosid, see on tehtud peale sõda. UPA tegevuspiirkond Lääne-Ukrainas oli jaganud kolme väegrupeeringu vahel. Stepan Bandera monument Ternopilis. UPA veteranide marss Lvivis.
Comments are closed.
|
Arhiiv |