Viimastel päevadel on taaskord kõlanud dramaatilised üleskutsed lõpetada „vennatapusõda“. Või siis vastupidi – üleskutsed mitte sekkuda, sest see olevat „slaavi vendade“ omavaheline asi, peaaegu et kodusõda. Meenutatakse kahe „vennasrahva“ ühist ajalugu, ühiseid juuri, ja avaldatakse kahetsust, et „selline asi“ ometi juhtuda sai. Nendest, kelle teadmised Ukraina ajaloost piirduvad Nõukogude-aegse kooliprogrammiga, võib isegi aru saada, ent kahetsusväärsel kombel elab see vendluse-müüt päris jõudsalt edasi ka XXI sajandil. Me ehk ei taipa isegi, kui habras ja Kremli propaganda poolt haavatav on meie sügavam Ukraina-tundmine. Tõsi, väga rõõmustav on näha Ukraina-huvi ning sedamööda ka spetsiifilisemate teadmiste järk-järgulist kasvu meie ühiskonnas viimastel aastatel, eriti muidugi pärast 2014. aasta revolutsiooni, kuid segadust on endiselt palju. Püüan siinkohal ja järgnevalt aidata jõudumööda seda segadust vähendada.
|
Arhiiv |